Kõige ausam vastus on see, et laager sündis vajadusest.
Töötubades on aeg piiratud. Tuled hommikul, teed asju ja lähed õhtul koju. Midagi jõuab selgeks saada, aga palju jääb ka pooleli. Paljud inimesed, kes minu juures käivad, ei taha ainult teha, nad tahavad ka mõista. Tunda. Mitte kiirustada.
Laager on teistsugune ruum.
Kui oled kolm päeva kohal, ei kiirusta kuhugi. Hommikul ärkad ja tead, et saad terve päeva lihtsalt selle ühe asjaga tegeleda: kanga, lehe, peitsi ja soojusega. Ei ole vaja lõunaks kodus olla ega töölauda kellegi teise jaoks tühjendada. Sa saad päriselt sisse elada.
Ja see on hoopis midagi muud.
Mis seal siis toimub?
Hommikul kogunetakse. Keegi ei tea täpselt, mida päev toob, sest loodus on juba kord niisugune, et ei loe plaane. 🌿 Otsitakse taimi, katsetatakse ja vaadatakse, mis töötab. Keegi avastab, et haab annab hoopis teistsuguse jälje, kui ta arvas. Keegi paneb korraga käima kolm potti ja unustab ühe pliidile liiga kauaks. Keegi leiab õuest seene ja küsib, kas proovime.
Proovime ikka!
Õhtul istutakse ja räägitakse sellest, mis tuli välja ja mis mitte. Näidatakse üksteisele töid. See osa on mulle isiklikult väga kallis, sest seal juhtub midagi, mida töötoas lihtsalt ei mahu juhtuma. Inimesed hakkavad üksteist usaldama.
Miks siis kaks formaati?
Sel aastal tegin esimest korda otsuse, et laager võiks toimuda kahes erinevas rütmis.
Üks on algajatele, kus teeme kõik aeglaselt ja põhjalikult lahti. Kus ei ole rumalaid küsimusi, kus võib küsida mitu korda sama asja ja kus keegi ei eelda, et sa juba kõike tead.
Teine on edasijõudnutele.
Selle koha pealt tahan ühe asja selgeks teha, sest see tekitab vahel segadust. Edasijõudnute laagrisse võib tulla ka algaja. See ei ole kinnine klubi. Me lihtsalt ei võta seal algteadmisi enam üksipulgi lahti. Me ei seleta, miks peits töötab ja mida kude tähendab. Me katsetame kohe.
Eksperimenteerime. Keegi toob kaasa kivi, mille peal on samblikku, ja küsib, kas saaks selle kangale. Keegi tahab proovida mitme taime kihilisust. Keegi on näinud mõne välismaa kunstniku töid ja tahab teada, kuidas ta selle värvitooni sai.
Selline lugu.
Nii et kui oled käinud mõnes töötoas, tead põhitõdesid ja tahad katsetada, on edasijõudnute laager täpselt õige koht. Kui oled alles täiesti alguses, aga tunned, et tahad just sinna tulla ja oled nõus sellega, et asjad ei saa nii palju selgitusi, on ka see võimalik. Tule ja vaata. Küsid siis, kui küsimus tekib.
Mis mind selle kõige juures kõige rohkem rõõmustab?
See, et inimesed lahkuvad laagrist teisiti, kui nad tulid.
Mitte ainult sellepärast, et nad teavad rohkem, vaid seepärast, et nad on korraks välja astunud rütmist, kus kõik peab ruttu valmis saama ja kus loeb ainult tulemus.
Laagris ei ole tulemus tähtis. Või vähemalt mitte ainult see.
Tähtis on see, mis juhtub siis, kui sa kolm päeva lihtsalt oled, katsetad ega pea kuhugi jõudma. 🍃
Sel suvel toimub kaks laagrit Võrumaal ühes armsas talus.
Edasijõudnutele 3.–5. juulil ja algajatele 31. juulist 2. augustini. Kuupäevad loksusid paika just täpselt nii, nagu nad pidid.
Kui see kõlab nagu midagi, mida oled oodanud, siis uuri lähemalt koolitused lehelt või kirjuta mulle.
Näeme laagris!
