jaan.
Eile koristasin stuudios sahtleid ning kogemata sattus mulle pihku 2019. aasta augustikuu ajakiri Hingele Pai: rõõm ehedast elust, kus on sees minu üsna isiklik kirjatükk Võrumaale jõudmisest ja seal esimeste sammude tegemisest. Lugesin seda ning tekkis tunne, et justkui loeksin päeviku sissekannet. Loo teeb eriliseks seegi, et tegemist on esimese kirjatükiga, mille avaldamiseks ma ise soovi avaldasin ja lihtsalt kirjutasin toimetajale, kas nad oleks nõus avaldama minu artikli enda ajakirjas. Ja nad olidki nõus! Aitäh, Hingele Pai!
Edastan selle loo siia natukene muudetud kujul, aga originaali leiate ehk mõnest raamatukogust.
Metsavaikus. Kusagil kaugel kostab külakoerte haukumist, enamasti ei pane seda tähelegi. Inimtegevuse hääled on ainult aimatavad. Lähimate naabriteni on piisavalt pikk maa – meie ei sega neid ega nemad meid. Teadmine, et inimesed on kusagil lähedal, on piisav. Ümber on justkui turvaline ja suletud ruum, mis soojalt kaisutab.
Kulus kaheksa aastat meie pere elust, et leida Lõuna-Eestis päris oma koht, mis võiks saada omanäoliseks koduks kogu eluks.
Esimesel suvel majutasime enda saunamajas nii mõndagi sõpra ja tuttavat, kes peale lühikest ekslemist meie õuele jõudsid. Teisel suvel saavus neid juba vähem. “See on ju täielik pärapõrgu!” oli nende sõbralik tervitus autost välja astudes. “Mida te siin teete? Kas teil siin igav ei hakka?” Mõni sõber hakkas meie “pärapõrgu” idülli aja jooksul armastama, teisi pole me rohkem näinud. Kes ikka leiab oma kiire elutempo juures aega nelikümmend minutit Tartust lõuna poole sõitmiseks?
Rõõm naabritest
Olime unistanud, et oleks tore lapsi kasvatada elujõulises külas – lasterohkes ja aktiivses kogukonnas, kus omavahel suheldakse ning igavuse peletamiseks üheskoos tegutsetakse. Elasime aastaid kohas, kus teadsime naabreid vaid nägupidi. Iga päev tuhisesid meist mööda näod ilma nimedeta. Anonüümne linnalähedane elukeskkond, kus ei tekkinudki vajadust naabritega lähemat tutvust teha. Pigem ärritab, et keegi teisel pool hekki pidevalt muru niidab või liiga kõvasti muusikat kuulab.
Nüüd, eneselegi ootamatult, sattusime uude maailma. Elades linnast ja ka oma küla inimestest mitme kilomeetri kaugusel, tunneme veelgi teravamalt vajadust luua naabritega tugevamaid sidemeid. Sellel teekonnal on meie abilisteks olnud lapsed ja loomad.
Maal on kuidagi kummaline olla ilma loomadeta, need kuuluvad maaelu juurde. Naabritega, kes elavad kilomeetri kaugusel, tutvusime tänu lammastele. Kui oodatud utekari meie juurde jõudis, otsustasid nad kohe esimesel tunnil plehku pista. Ei jäänud meil abikaasaga muud üle, kui pudulojustele paljasjalu läbi metsa järele joosta. Seda tagaajamise lugu saame rääkida veel mitmele põlvkonnale! Kuigi see päev oli täis suuri nutt-kurgus-emotsioone, jäid lõpuks meelde abivalmid naabrid, kes ei pidanud paljuks aidata lambaid kokku korjata ja koju tuua.
Vee väärtus
Elades eraldatud kohas, sõltume suuresti iseendast. Peame ise organiseerima toasooja, kanalisatsiooni ja vee jõudmise majja. Kui kahe esimesega on meil läbi raskuste nüüdseks kõik kenasti korras, siis veepuudus tuli meile ootamatult. Oleme harjunud, et teed kraani lahti ja vesi voolab. Tualetis ei mõtle tihti, et ühe tõmbega laseme torust alla peaaegu kümme liitrit joogivett. Eriti suure üllatusena tuli see, et pesumasin võtab ühe pesutsükliga 70 liitrit. Ja just vesilosett ja pesumasin on saanud meie kaevu suurimaks katsumuseks.
Jõuluaegne rõõm uuest tubasest tualetist jäi meil äärmiselt lühikeseks, sest juba paari päevaga selgus – meie kaev ei kannata viieliikmelist perekonda. Nii pidime ühel käredal pakasega talvepäeval raiuma kopratigi jäisse augu ja asetama suured lumega täidetud potid pliidile, et majapidamisse vett saada.
Puhta ja maitsva joogivee tõime kelkudel kohalikult allikalt.
Musta pesu viisime suurte kottidega lähedal asuvasse seltsimaja masinasse. Nõnda toimetas me terve talve kuni kevade saabumiseni. Tänasime iga päev mõttes oma armsaid naabreid, kes olid kohe valmis abistama nii nõu kui jõuga.
Vahel andis jõudu seegi, kui kuulsime, et me polnud ainsad kuival olijad. Oli teisigi meiesuguseid.
Just seesama veekriis on pannud mind veelgi enam mõtlema vee olulisusele ja selle säästmisele. Tegeledes kangaste värvimise ja taimtrükiga on minu jaoks oluline, et kasutades üksnes looduslikke värve ja ohutuid abivahendeid, võin ma kasutatud vee anda südamerahuga tagasi loodusele. Iga veeliik on meile hinnaline.
Veekriisi tekitatud raputamine ja ühtekuuluvustunne süvenes veelgi, kui lumi sulama hakkas ja sissesõidutee alguses seisid autod. Teed olid muutunud nii läbimatuks, et pidime kõik oma jalad kõhu alt välja ajama. Lastele ei pakkunud hommikune poolkilomeetrine jalutamine maanteeni just palju rõõmu, aga see väike retk metsateel aitas neil märgata kevade tulekut. Salamisi loodame abikaasaga, et ühel päeval, kui neil on oma lapsed, jagavad nad õhinaga enda toredalt erilist lapsepõlve, kõiki eksootilisi seiklusi, pikki kooliteid ja loodusest ümbritsetud elu. Sest võib juhtuda, et meie lapselapsed ei saa seda enam nõnda kogeda – muutub ju elu järjest mugavamaks ja metsik loodus taandub inimese ees.
Kooskasvamine
Oleme unistanud võimalusest kasvatada osa enda toidust ise. Täpselt nagu seda tehti meie lapsepõlves. Olla osa protsessist, kus seemnest areneb vili, mida ise oma käega korjata saab. See on nauditav teekond, mis nõuab vastutuse võtmist. Peab leidma tasakaalu isikliku mugavuse ja looduse vahel. Lihtne on haarata riiulilt mürgipudel, et end kahjuritajatest kaitsta. Kuid alati peab teadma, mis sellega kaasneb – kes veel hukkuvad koos kahjurite ja umbrohuga.
Iseloomude märkamine
Kasutades loodust toiduks või loominguks, märkan järjest enam detaile. Iga taime omapära ja iseloomu. Lehtedel olevaid augukesi või värvilaike. Olgu need siis taimele iseloomulikud või teiste tekitatud. On omamoodi looduse ime, kuidas pisikesed defektid võivad kangale jõudes muutuda efektideks. Ja seda kurvem on meel, kui ühel hetkel on mulle armas marja- ja seenemets masinate poolt maha võetud, nagu meil hiljuti juhtus.
Kummardus loodusele
Meie pere kodude akendest on alati avanenud vaade mõnele metsale. Ilusad sirged männid või metsikum segamets, puud lähemal või natuke kaugemal. Kord saime tunda ka seda, kui väikesed ja tühised on inimesed loodusjõudude keskel. Ühel suvepäeval tabas meid äike, mis niitis meie maja ümber puid kui viikatiga. Nähes, kuidas tuul painutab suured männid ümber maja peaaegu vastu maad ning need murduvad kui peenikesed tikud, tulid üle huulte vaid palved emakese maa poole, et ta meid tervena hoiaks. Sündiski ime. Peale tormi oli meie maja ja autod ümbritsetud murdunud hiiglastest, aga suur kahju jäi olemata. Siiani usun, et keegi hoidis meid. Suuremast õnnetusest jäi puudu vaid paar sentimeetrit.
Kohtumised
Jalutuskäigud vaikses looduses ilma kedagi kohtamata või kuulmata on muutunud väga eriliseks. Ikka kostab kaugusest autode ja inimtegevuse hääli. Vahva on märgata, kuidas oleme hakanud muutuma kohmetuks, kui keegi puude vahel vastu jalutab. Olen isegi teist korda märgates vaikselt puude varju tõmbunud ja kohanud metsas teisi samasuguseid põõsa taha hoidjaid. Meil läheb veel natuke aega, enne kui muutume euroopalasteks, kes soovivad metsas vastutulijaid kohata, et neid rõõmsalt tervitada.
